Loodusimedest 1 ehk mis juhtub, kui vee all nutt peale tuleb

Peale inimkätega voolitud imeliste paikade, mille poolest Mehhiko tuntud on, sattusin seal ringi liikudes ka mitmetesse Emakese Looduse poolt valmis meisterdatud vapustavatesse kohtadesse. Esimesest neist, lustakalt auru popsutavast Popocatepetlist ma juba kirjutasin. Ka järgmist mainisin: helendavat Manialtepeci laguuni Puerto Escondido lähistel. Käisin seal ikkagi ära. Laguunituurile sõidetakse öösiti. Päeval helendamist ei näe, sest siis peesitavad need tibatillukesed planktoniträpsud päikese käes ja koguvad endasse seda valgust, mida öösel väljutada, kui neid miski ohustab (seletas paadikapten). Ja kui öösel miski vees liigub, paat, kala, inimene, siis lööb planktonist kihav vesi helendama. Kui pimeduses sooja, mustavasse vette hüppasin, kus iga liigutus mu ümber sinakasrohelise helenduse esile kutsus, tundsin end hetkeks haldjana. Hiljem sõitvas paadis istudes pistsin käe vette, sirutasin sõrmed välja ning nende vahelt läbi voolav helendav vesi tekitas tunde, nagu oleksin superkangelane, kes oma kätest gaasileeki välja võib võluda. Kaugemal lupsu löövad kalad jätsid endast maha väikseid helendavaid lainerõngaid. Pimeduse tõttu ei õnnestunud ühtki neist lõbusatest efektidest pildile püüda, aga veebist leiab (kahjuks nigelat) illustratiivset materjali. Näiteks see.
Puerto Escondidost sõitsin edasi Oaxaca linna, millest mõnekümne kilomeetri kaugusel kõrge mäe otsas asub Hierve el Agua – maiade pühad allikad. Enne kui allikaist otsustati turismiatraktsioon teha, olid need täiesti tavaliste allikate mõõtu: praod valkjaskollakas kivimis, millest mulksudes ja mullitades välja immitsev vesi voolas üle kaljunuki alla. Vees sisalduvad mineraalid tekitasid mäele uhke hallikirju habeme. Kuigi selline nähtus võiks ju juba iseenesest muljetavaldav olla, uuristasid kohalikud allikate juurde ka kaks basseini, mis nüüd allikaveega täituvad ja parematel päevadel eresinist tooni on. Mineraalid tekitavad ka basseiniservadele huvitavaid mõhnalisi moodustisi.

Oaxaca naabermaakonnas Chiapases, San Cristóbal de las Casasest mõnekümne minuti jagu eemal laiutab Cañon del Sumidero – jõeorg, mille kaldad kõrguvad veest kuni tuhat meetrit ülespoole ja kust leiab omakorda rohkem kui ühe loodusime veel.

Uudistajaid sõidutatakse mootorpaatidega kanjoni põhjas voogavat Grijalva jõge mööda vaatama tillukest koske, mis on tekitanud kanjoniseinale värvikireva, mineraalidest ja vegetatsioonist koosneva kuusekujulise moodustise.

Kosk valendab kõrgel kuuse tipus. Veepinnani jõuavad vaid piisad.
Samuti leiab ühest kanjoniserva orvast peata Jeesuse kuju, mis on väidetavalt isetekkinud. (Ja peale vaadates polnud põhjust kahelda, et see tõesti nii on.) Jumalakartlikud kohalikud on Jeesuse kujutise kõrvale Jumalaema kuju kinnitanud ning kirikupühadel kaunistatakse nii kaljuorv kui selle all laksuv jõevesi lillede, lintide ja piltidega.

Peata Jeesus on redeli kõrval paremal.
Mind ajas kanjonis kõige rohkem elevile krokodill. Kuna ilm oli pilves, aga krokodillid käivad kaldal ainult päikest võtmas ja muidu mitte, siis polnud eriti lootust neid näha. Kõigi
Rõõmuks tuli napilt enne tuuri lõppu päike välja ja krokodill ka.

Pärast Oaxacast lahkumist ja vahepeatust Palenques suundusin Yucatani poolsaarele Tulumi kindla sooviga sukelduda cenotedes ehk maa- ja veealustes koobastes. Yucatani poolsaar koosneb pehmest lubjakivist, millese ookeanivesi kümneid tuhandeid aastaid tagasi käike, koopaid ja reservuaare uuristas. Kui veetase alanes ning käigud kuivenesid, tekkisid neis stalaktiidid, stalagmiidid ning teised kaunid settemoodustised. Mõned koopad täitusid aga hiljem taas veega ning nüüd saab neis peituvat sakilist, krobelist, tardunud maailma imetlemas käia balloon seljas ja lestad jalas. Cenotede vesi on enamasti mage ning väga selge, aga mõnesse käiku tungib ookeanivesi sisse. Mageda ja soolase vee segunemiskohtades on vesi sillerdav, nagu vaataks läbi kärjeliste mesilasesilmade. Sukeldumine on kõige enamate võimaluste ja vabadustega viis cenotedes liikumiseks. Kuivas koopas uitades saab stalaktiite näha vaid alt üles vaadates, kui just ei leidu kõrgemaid kaljunukke, millel turnida, et vaatenurka muuta. Sukeldudes saab aga läbi ujuda kõik kõrgused koopapõrandast laeni ning uudistada kõiki sambaid, nukke ja uurdeid ülal, all ning vahepeal. Tänu vapustavalt selgele veele on nähtavus peaaegu sama hea kui kuival.

 Tulumist tõttasin Belize’i, mille ranniku ääres asub pikkuselt teine korallrahu maailmas. San Pedro saare külje all on osa rahu ümbritsevast veekeskkonnast kaitsealaks kuulutatud. Kaitseala nimi on Hol Chan ja see oli minu järgmine sukeldumissihtpunkt. Sulpsasin koos kahe kaaslase ja juhendajaga sinetavasse vette, et kohtuda barrakuuda, raide, mureenlase ja ammhaidega, kellest viimased on nõnda ohutud, et juhendaja sügas üht lõpuste tagant. Teadsin loomulikult algusest peale, et kuigi harrastussukeldujal tuleb vee-elukaid alati silmade, mitte sõrmedega vaadata, ei pea ammhaisid pelgama. Ometi tekitas selle liivapaber-krobelise naha, jõulise tömpnina ja kahe lustaka kihvaga kiskja nägemine sellist rõõmusegust aukartust, et puhkesin  kahe korallipuhma vahel heljudes nutma. Selgus, et vee all nutmine, nagu naerminegi, on täitsa võimalik. Ainult maski tuleb tühjendada, kui pisarad kohe järele jääda ei taha.

Tunnen piiritut tänulikkust selle eest, et mul on võimalik olnud kõiki neid looduse loominguid, väiksemaid ja suuri, oma silmadega näha, nahal tunda ja kopsudesse hingata. Pistes kätt mullitavasse allikavette või tundes kanjonikosest allanirisevaid kargeid piisku näol mõtlen paratamatult nende imede haprusele ja kaduvusele. Väänates oma päevitusriietest välja äsja pimeduses helendanud planktonivett või jälgides ookeanivees voogavaid kalaparvi, hooman eriti selgelt jõudude tasakaalutust inimese ja looduse vahel. Mul on vedanud, et kaalukauss ei keeranud kummuli enne, kui mina kohale jõudsin, aga ma ei saa kindel olla, et see ei juhtu homme. Taban end sel rännakul alatasa mõttelt, et kõik need vaatamisväärsused ei kuulu vaid ühele riigile, rahvale või kogukonnale. Mina ega ükski teine rändur või turist pole neis paigus külalised. Küllap räägib nõnda minus ärkav maailmakodanik. Me kõik – kohapealsed ja kaugemalt tulijad – peaksime olema kõigi loodusimede üksmeelsed hoidjad, kaitsjad, päästjad ja valvurid, kuigi enamik meist seda vastutust endale ei võta. Me hulbime Kariibimere vees laperdavaid raisid jõllitades ega lase end häirida möödatriivivaist plastpudeleist. Me näeme kilekotijäänuseid jahtivaid pelikane, aga kehitame õlgu: kohaliku omavalitsuse tegemata töö. Need on meie kõigi imed, meie kõigi elamused, meie kõigi hool. Tunnen nende kogemuste üle kõige siiramat, ehedaimat rõõmu, mille järelmaik on mu kurvastuseks murest mõru.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s