Mis Belize’ist kirjutamata jäi

Vaatamata sellele, et mu artikkel, mis Ekspressis ilmus oli õige pikk, ei mahtunud sinna päris kõik, mida oleksin tahtnud Belize’i kogemuse kohta jagada. Teen siis puudujäägi siin tasa.

Kuna Lonely Planet ütleb üsna kohe Belize’i peatüki alguses ära, et see on kallis riik, ootasin ma, et tegu on kohaga, kus see elukallidus ka kuidagi põhjendatud on. Valisin oma esimeseks peatuspaigaks Belize City, endise pealinna ja kujutasin ette midagi suurejoonelist. Võib-olla nende ootuste pärast saingi saabudes kapitaalse šoki. Kobisin, kott seljas, bussijaama räämas vabaõhu-ootesaali, mille tagasein oli tihkelt täis müügiputkasid, mis olid omakorda nii tihkelt täis kirjut kaupa, et müüjad paistsid nende tagant vaevu välja. “Hüva”, mõtlesin, “bussijaamad võivadki vahel kahtlased olla,” ja suundusin uudishimulikult tänava poole. 

Belize’is nägin esmakordselt kanabussi ehk the chicken busi. Need USA annetatud endised koolibussid on Kesk-Ameeriklaste peamiseks ühistranspordivahendiks.

“HEY, BABY, WHERE YOU GOIN’, CAN I COME WITH YOU?” (Tere tibu, kuhu minek, võin ma kaasa tulla?) kostus ajaleheputka poolt. Mida?! Sellise mageda ettepanekuga kostitataksegi siinmail… turiste? Valgeid?Naisi? Valgeid naistruiste? Olin pahviks löödud ega reageerinud putka najal lösutavale hallide habemetutsakatega kõhnale mehele. Tänaval ei paistnud midagi, mis oleks juba bussijaamas saadud ebakindlust vähendanud. Ma olin getos: räpakas, tolmuses, lärmakas, lagunenud majade ja auklike traataedadega linnas. “Või äkki ainult linnajaos,” lohutasin ennast, “bussijaamad on tihti linnaservas, küll kesklinn on teistmoodi.” Pärast pooletunnist jalutuskäiku palavuses olin eksinud, tüdinud ja kohalike meeste poolt põhjalikult läbiflirditud. Selgus, et nende meelest pole ses midagi erilist, kui nad ütlevad mulle tänaval kõva häälega kõigi kuuldes, et nad armastavad mind või tahaks mu “eriline sõber” olla või et nad polegi kunagi varem valge naisega olnud. Pärast umbes kuuendat sarnast jaburat teavitust otsustasin šokinupu välja lülida ja huumorinuppu litsuda. Nii ma siis irvitasingi iga kord, kui keegi jälle “Ma olen vallaline!” kuuldavale lasi ja tänasin kõiki läägete komplimentide eest, kuni sattusin kokku mehega, kes, arstipaun käes, mu ees seisma jäi ja õhkas: “Oo, täna on küll minu õnnepäev.” “On või?” uurisin, ise juureldes, kas on tõesti võimalik, et isegi arstiharidusega inimesed on ikka nii matslikud. Selgus, et David polnud arst, vaid öövalvur ja väga jutukas ning vastutulelik tüüp, kes jalutas minuga koos kesklinna ja tegi mulle isegi limpsi välja, sest mul polnud tol hetkel kohalikku valuutat. Seejärel jutustas ta mulle pikalt oma (tema meelest) kurvast eluteest ning rassistlikest latiinodest. Lahkudes ei pakkunud ta välja uut kohtumist ega tahtnud mu eriline sõber olla, mis mind üllatas, arvestades viisi, kuidas ta minuga juttu tegi. Teda üllatas jällegi, et kohalike komme komplimente ja ettepanekuid hõikuda võib naistele ebasümpaatse või lausa ohtlikuna tunduda. Ma ei küsinudki lõpuks, kas see tõesti oli ta õnnepäev.  

Mu kaas-sohvasurfaja Ethan poseerib tüüpilise Belize’i elamu ees San Pedro saarel.

BC kesklinn ei näe parem välja kui äärelinn. Ainsad paigad, kus ei teki geto tunnet on linnamuuseumi hoov, gigantne Princess Casino horell ja veetaksode sadam, millest viimane on eraldatud peaaegu täielikult turistidele. Kohalikud võivad sealt muidugi San Pedro ja Caye Caulkeri [kii kooker] saartele sõita, aga neid ei lasta väiksesse suveniiriooaasi, mis on reserveeritud vaid kruiisilaevadelt tulevaile turistidele, kes sealsamas toonitud klaasidega minibussidesse kupatatakse ja riigi kaugemate vaatamisväärsuste manu sõidutatakse. Sellisest eraldamisest tekib paraku surnud ring: viletsasse linna pole turistidel asja, aga turistide rahata on linna ettevõtjatel raske end viletsusest üles töötada. 

Veetsin BCs umbes kolm päeva ja ühe päeva San Pedro saarel, kuhu läksin selleks, et Hol Chani kaitsealal sukelduda (millest artiklis kirjutasin). Mul oli tore majutaja Ian ja võrratu mitteametlik giid Earl, kellega jalutasin terve päeva mööda linna, kuigi vaadata polnud just eriti palju.  

Korallikirmega kaetud merekarp San Pedro rannaräbus.

Mul oli tõeliselt raske otsustada, milliseid riigi vaatamisväärsusi veel külastada, sest valik on lihtsalt nii
suur. Aega nappis ja Belize oli võrreldes Mehhikoga tõesti üsna kallis, mistõttu ma ei raatsinud seal väga pikalt ringi liikuda. Loobusn Põhja-Belize’i külastamisest, kus oleksin võinud kogeda autentset garifuna trummimuusikat ja külastada mõnda paljudest looduskaitsealadest. Sõitsin hoopis Guatemala piiri lähedal asuvasse linna San Ignaciosse, mille külje all oli maiade vare ja pisut kaugemal Achtun Tunichil Muchnali koobas (jällegi juba artiklis kirjeldatud).   

 San Ignacio oli hoopis väiksem, leebem ja värvilisem linnake, mille hubaste restoranidega peatänav ootas seljakotireisijaid avasüli ja verbaalselt ahistama ei kippunud peaaegu keegi. Leidsin soodsa ekskursiooni ATMi koopasse ja kohtusin oma majutaja Robertoga, kes elas vanematekodus linnast väljas. Ta jõukas pere oli meeldiv, kuigi mitte just ülevoolavalt vaimustuses nende elutoa põrandal madratsil laagri püsti löönud rändurist. Roberto ehk Big Man, kellel on minuga samal päeval sünnipäev, rääkis lõbusaid kohalikke müüte ilma pöialdeta härjapõlvlasest, kellel on jalalabad tagurpidi all ja pikkade näo ees rippuvate juustega naisest, kes näitab end vaid purjus meestele ja eksitab neid koduteelt. Big Mani isa usutles mind Eesti teemadel, kus tema arvates käis parasjagu sõda, aga täpsustasin, et ma pole Ukrainast. Sain palju kuulda Belize’i äri- ja poliiteetikast, sest ta on tegev mõlemal rindel. Ta pakkus ka vastust sellele, miks Belize võrreldes naaberriikidega nii kallis on: maksud, mis voolavad valedesse taskutesse. Big Mani ema rääkis ainult hispaania keelt ja kui ta parasjagu süüa ei teinud, siis vaatas Mehhiko seebikaid. Neil oli suur maja, milles oli huvitav ööbida teadmisega, et sinna tungisid aasta eest relvastatud röövlid. Enim avaldas Big Mani pere mulle muljet sellega, et just nemad korraldavad igal aastal nelja päeva pikkust sadade osalejatega võistluslikku kanuuretke La Ruta Maya Belize River Challenge. Sündmus toob kokku rahvast kogu maailmast ja oleks tõeliselt vägev, kui ükskord ka mõni Eesti kamp väljakutse vastu võtaks. 

Eine kategooriast “kuigi kõhkled, söö seda ikkagi”: toores kooritud ploom soola ja pipraga. Väga mõnusa mekiga vili. Küpsenult ent kuumtöötlemata seda ploomi ei sööda (sest lihtsalt ei sööda), aga moosiks keedetakse küpseid vilju küll.
 

 
Ühe pärastlõuna veetsin veel väikses maiade vares Khal Pechis, mis on kohe San Ignacio külje all. Kogemuse tegi eriti põnevaks ja võrdselt jaburaks palgatud giid, kes jalutas minuga mööda pügatud muruga väljakuid püramiidide ja eluruumide vahel ning osutas vahel mõnele puule või künkale ja seletas silmi pungitades, et SEAL tehti vereohverdusi. Uurisin, kust ta seda küll teab, sest pole ju ometi võimalik tuvastada tuhandeaastaseid veretilku. Selgus, et giid hankis seda väärtuslikku infot suitsetades copali – ühe kohaliku puu aromaatset ja kleepuvat vaiku. Copal visatakse lõkkesse ja sellest tekkiv vänge suits võib tekitada nägemusi, mis on, nagu välja tuli, eriti tulusad giididele. Hea jootraha tagab kahtlemata see, kui lisada igavaile teaduslikult tõestatud faktidele pisut vägivalda ja seksi. Seksi? Jah. Khal Pechis peitus ka valitseja armukeste ruum. (“Kas sa nende armukestest ka nägemusi oled näinud?” – “Oo jaa.” *tähendusrikas muie*) 

Hinga natuke copali ja vasakpoolsest avausest hakkavad välja voorima obsidiaanipärlitega tikitud rõivais valitseja armukesed, kes veristavad end ohverdusena vihmajumalale ning seovad oma sohilastele lauajuppe ümber pea, et nende laup lapikuks kasvaks.

Edasi ootas mind juba Guatemala üüratu Tikali ja hispaania keele tundidega, millest luban varsti kirjutada. 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s