Pühadekärast

Tänavused jõulud tekitasid minus teistsugust stressi kui tavaliselt. Mõtlesin neist juba septembris, küllap isegi varem, kui otsustasin, et olen detsembrikuus Eestist ära ja oma perest eemal. Kellega ma jõuluõhtu veedan? Kas 24. detsembril üksi olla oleks väga kurb? Kas pool-võõraste inimestega koos oleks veel kurvem? Pikk mõtlemis- ja harjumisaeg muutis mu naha paksuks ja kui mu hispaania keele õpetaja Alvaro 23. detsembril uuris, mida ma siis jõuluõhtul teen, teatasin õlakehituse ja tuima tooniga, et mul pole plaane.  

Kogu detsembri toimusid Granada tänavail lühikesed ja hõredad ent lustakad paraadid. Fotol Joosep ja Maarja. Kolm tarka ja hobused ning sinise tuubaga moosekant ei mahtunud kahjuks pildile.

Minu üllatuseks kutsus ta mind seepeale enda pere jõuluõhtule. Täiesti kogemata olin skoorinud eheda kultuurikogemuse. Leppisime kokku, et valmistan kikerhernekotlette ja kõmbin kahekümne neljandal tema isa majja Granada äärelinnas, turust edasi. Granadas on paljud majad aadressita. Nende asukohti selgitatakse umbes nõnda: La Calzada tänav, järve poole kõndides paremat kätt jääv roosa maja. Alvaro näitas mulle kaardi peal, kus ta isa maja asub. Kui ma läbi hämara, kärarikka ja pisut õudse turutänava jalutasin, taipasin et see täpp mu kaardil on tegelikult piisavalt suvalises kohas, et ma ei tea täpselt, millise majaga tegu. Õnneks on nicaragualastel kombeks istuda terve perega oma maja ees kiiktoolides või pinkidel, mistõttu märkasin Alvarot ja ta peret kaugelt. Mind tutvustati ta abikaasale, mitmele õele, emale-isale ning kõigile põngerjatele, kes majas ringi laamendasid. Istusin kogu selle seltskonnaga nende ühekordse laudseintega maja ees kaks tundi. Jagasin enda kohta infot, kusjuures Alvaro isa Pedro teadis, kus Eesti asub (VÄGA harukordne). Talusin tänaval toimuvat paugutamist, sest paugukad ja ilutulestik on Nicas, aga ka Guatemalas ja arvan, et ka Hondurases, jõulude lahutamatu osa. 
Detsembris avab väravad pürotehnikalaat – umbes kahekümne müügilauaga turuke, kust saab kõike, mis paugub, pritsib sädemeid ja on potentsiaalselt eluohtlik.
 
Enamasti kärtsutavad paugukaid lapsed. Mida suurem laps, seda eredam leek ja kõvem pauk, aga tegevusse on kaasatud ka pisimad mudilased. Põnnidele ei keelata neid ohtlikke mänguasju. Paukherneid võib vastu põrandat loopida lausa toas ja vanemad reageerivad sellele vaid naeratusega. Mitte kordagi, mitte kor-da-gi ei öelnud ükski täiskasvanu ühelegi lapsele “Ära karju”. 
Piñata on ka jõulutraditsioon. Kui lapsed selle nööri otsas kõlkuva roosa notsu lõpuks puruks tagusid, pudenes sellest välja raha ja paukherneid.
 
Ja nad karjusid, oi kuidas karjusid, nagu mänguhoos lapsed ikka, nii et vestlemisest ei tulnud vahepeal vähimatki välja. Pedro kasvatas üles kaheksa last, võib-olla on tema juba nagunii pisut kurdiks jäänud, mõtlesin. Aga lärm, lastekisa ja vali muusika, on Nicas pidustuste loomulik osa igas majas. See oli nende kodutänaval kõrvu kikitades selge. Poole üheteistkümne paiku kutsuti kõik lõpuks kunstlillebuketiga kaunistatd toidulauda. Pelgasin, et söögiks pakutakse loomseid hõrgutisi, mis mu vegan-hinge piinarikkalt proovile panevad, aga näljaseid ootas vaid keedetud riis, magus valge sai ja üsna kuiva moega lihaprae lõigud. 
Jõulupraad!
 
Mälusin oma kikerhernekotlette ja ootasin, et köögist veel miskit põnevat nähtavale toodaks, aga ei. Ainult egg noggi sarnast vürtsidega maitsestatud ja tärklisega paksendatud rummi-piimajooki pakuti, millest lonksu võtsin, et järgitegemiseks maitse välja uurida. (Absoluutselt veganiseeritav hõrgutis, kindlasti katsetan kunagi.) Kõhud riisi täis, siirdusid külalised jõulukuuse ümber, mille all kingid juba ootasid. Lapsed otsisid eraldi kuhilast oma pakid üles, igaühele umbes kaks. Luuletusi ega laule kuuse ümber ei esitatud, aitähki ei öeldud ning jõuluvana ei oodanud keegi. Iga täiskasvanu sai ühe kingi. Tundus, et see, kes kellele kingi teeb, oli loosi korras ära jaotatud. Lapsed said kingiks jubedat plastikust jama, mehed kinkisid üksteisele särke ja naised said kleidi või laualinikuid. Seda kingipaberimöllu vaadates käis südamest korra sähvakas läbi küll, kui meenus oma pere jõululaulukoor ja see kui pidulikult mõlemad vanaemad teatavad (mul on jõulupidusid mõlema vanaema kohta üks), et paneme nüüd kuusel küünlad põlema. Aga see tunne kadus sama kiiresti kui oli ilmunud. Olin seekordse üpris teistsuguse pühadekogemuse üle siiski hirmus õnnelik. 
Granada katedraal ja linna jõulupuu (traadist karkassile kinnitatud kunstkuusevanikud ja kaunistused). Kes fotot hoolsalt suurendab, see näeb ka jõuluvana.
 
 

Kingid käes, ei hakatud enam pikka juttu tegema. Lapsed olid väsimusest volüümi maha keeranud, täiskasvanud pakkisid ennast vanima õe Mazdasse, kuhu minagi mahtusin. Taas kesklinnas, jalutasin katedraali eest läbi, sest seal peetavat keskööl missat, aga värav oli lukus ja tuled kustus. Jõudsin oma ajutisse ulualusesse täpselt selleks ajaks, kui kohalikud tõid välja kõik selleks õhtuks varutud raketid ja paugukad ning neile kollektiivselt leegi sabasse läkitasid. 

Advertisements

One thought on “Pühadekärast

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s