Guatemalast

Sellest, mida ma tillukesest saarelinnast Floresest leidsin sai lugeda jõuludel ilmunud Ekspressist, aga ma ei kirjutanud jällegi kõigest. Ja Guatemalat nägin ka rohkem kui ainult seda üht kohakest, nii et jutustan aga lisaks. Kuna olin üsna kindel, et mul ei õnnestu Kesk-Ameerikas hakkama saada selle vähese sõnavaraga, mis mulle Mehhikos oli külge hakanud, otsustasin Guatemalast sobiva keeltekooli leida.  

Vaade Floresele.
 Soodsad keeletunnid on Guatemala tõmbenumbriks. Lonely Planet (minu põhiline teejuht) kiidab, et parima hinnaga tunnid leiab Atitlani järve piirkonnast. Ühe Belize turismibüroo hüperaktiivne omanik Max soovitas mul aga Florest eelistada. Hinnad pidavat olema samad, aga õhkkond hoopis rahulikum. Nüüd, pärast Atitlani ääres käimist tean, et tal oli rahuliku õhkkonna osas tõepoolest õigus. Kuigi Flores elab ja hingab turistide saabumise ja lahkumise taktis, polnud ta üldse ülerahvastatud ega närviline, vaid avatud ning siiras. Olen näinud mitmeid turismisõltuvuses linnu, kuhu on rajatud suured suveniiriturud, mille müüjad on justkui näljaselt saaki ootavad kärnkonnad, kes oma kleepuva keele turiste nähes välja sirutavad ja kliente, plats ja plats, tühiste allahindluste ja omakasupüüdlike komplimentidega uimastavad. See polnud Florese stiil. Seal sai tänavail omasoodu kulgeda, tavaliste kohalike igapäevast toimetamist jälgida, istuda vee ääres müüri peal, süüa guacamoli ja peedisalatiga tostadat ning tunda ennast, nagu üks omadest.  

Potitäied tostadatäidiseid. Müüjad randuvad pärastlõunal Floreses, seavad lauad üles ning kauplevad hilisõhtuni.
 Hüva, möönan, leidsin Floresest kallima, kes selle omatunde tekkimise kõvasti lihtsamaks tegi. Linnas jalutades tervitas iga teine kohalik teda selle kummalise vile ja susina vahepealse heliga, mida sealkandis tervitamiseks tarvitatakse. Ta viis mind neisse Florese nurgatagustesse ja poolkinnistesse paikadesse, kuhu vaid kohalikud satuvad ent kust avanevad võrratud vaated järvele või linnale. Temaga avastasime Florese külje all asuvat Altun Ka koobast, kuhu satub vaid käputäis turiste päevas, sest turismibürood sinna miskipärast tuure ei tee. Tänu tema veetlevale tolameelsusele ostlesime piñata-poodides (jah, neil on ainult piñatasid müüvad poed) ja ma sain erkoranži närilise kujuga piñataga läbi linna jalutada, seda hiljem nätsu ja karamellkommidega täita ning lõpuks kaikaga vehkivaid ja maast komme rabavaid eakaid sünnipäevalisi vaadelda. Väga ehedad elamused olid. Ja väga ehe Kesk-Ameerika stiilis romanss samuti.  

El Remate ranna varjualused, millest tagumise on tõusev järvevesi poolenisti alla neelanud.

Altun Ka koopa dinosaurus ja Fernando.
   
Piñatapood. Sees on viis korda nii palju piñatasid ja riiulitäis komme, mida neisse toppimiseks osta.
  
Pahaaimamatu näriline, kelle lõhkipeksmiseks ostsime.
    

Kõigi sünnipäevaliste rõõmuks pudenesid klaaskommid ja pallinätsud tänavale.
Lisaks ajutisele kallimale leidsin Floresest ka ajutise vanaema. Vanust oli tal küll suts vähem kui mu emal ent ta kokkas, nagu üks vanaema kunagi – tihti, maitsvalt ja külluslikult. Sõin kolm korda päevas umbes kiloseid portsioneid kodust Guatemala vegan-toitu: maisitortillasid, palju ube, kartulit, praetud plantaini, küpseid puuvilju, kõiksuguses formaadis köögivilju ja erinevaid lehelisi, millel pole eestikeelseid nimesid. See kahenädalane õgimispidu oli sobilik eelmäng sellele võrdlemisi kesisele taimsele ninaesisele, millega ülejäänud Guatemala mind kostitas… ja Honduras ja see pagana Nicaragua veel eriti. (Küll ma sellest ka varsti kirjutan.)  

  

 Vaatamata neile imelistele inimestele, kelle Flores mu ellu sokutas, istusin ühel hilisõhtul ööbussi, nutsin hüvastijätmise tähistamiseks ühe paraja sortsu, jäin magama ja ärkasin Guatemala pealinnas Guatemalas – linnas, mille eest mind hoiatati: hiiglaslik, inetu, ohtlik. Olin seal vaid korraks, otsisin teisest linna otsast üles bussi Atitlani järve äärde ning kimasin minema. Siiski jõudsin märgata, et linnas liikus palju kirjuis põliselanike rõivis naisi, kellesuguseid ma Floreses üldse ei näinud. Enim põliselanikke elabki just mägises Lääne-Guatemalas, kus on rohkelt kogukondi, kus hispaania keelt üldse ei räägitagi, ainult maiade keeli. Pealinna toob neid inimesi arvatavasti kauplemine ja küllap neid elab ka pealinna ümbritsevais slummides. Atitlani ümbritsevates külakestes kannab suurem osa kohalikke naisterahvaid põnnidest prouadeni iseloomulikke kirevatriibulisi seelikuid, põllesid, pluuse ja pearätikuid. Mehed kannavad seevastu viigipükse ja triiksärke. Üksikuil meestel olid pükste asemel jalas paksust mustast kangast sirge lõikega hõlmikseelikud ja seljas heledad, jämeda koega, tikanditega pluusid. Ja teate mis? Mul pole neist kohalikest mitte ühtegi fotot. Mulle tekitas nende pildistamine väga tugevat vastumeelsust ja ma otsustasin seda mitte teha. Tean, et mind ümbritseva dokumenteerimine ja ülejäänud maailmaga jagamine on lugejaile-vaatajaile hariv ja silmaringi avardav, aga liiga absurdne oli kohalikele ligi triivida ja paluda neil poseerida lihtsalt selle pärast, mis riideid nad hommikuti selga tõmbavad ja mis värvi nende nahk on. “Need on nende tavalised riided, see on nende tavaline keha, nad pole eksponaadid,” hurjutasin oma peas ja jätsin oma läikiva i-fööni taskust välja õngitsemata. Mälupildid jäävad minuga igavesti, aga Sina võid trükkida guuglisse “guatemala indigenous” ning vaadata fotosid, mida on teinud inimesed, kellel ei teki moraalset dilemmat sellest, et nende modellidelt pole sisuliselt võimalik küsida luba nende piltide veebi üles riputamiseks, sest nad ei tea, mis on või kuidas toimib internet. 

Vaade mu majutaja terrassilt San Pedro vulkaanile.
Põliselanikud tegelevad peamiselt põllumajandusega. Kõik turul leiduvad köögi- ja puuviljad on kasvatatud kohalikel põldudel, mis on rajatud astmeliseks tasandatud mäekülgedele. Tihedate tumeroheliste puudesaludega vahelduvad põllulapid järve ümbritsevate vulkaanide nõlvadel pakuvad päikesetõusust loojanguni maalilisi vaateid. Inimeste eluasemeid vaadates oli üsna selge, et seal elatakse vaesuses. Enamik linna keskuse ümber ehitatud lugematutest majakestest nägid välja, nagu käepärastest materjalidest kokkuklopsitud kuurid. Aknaid polnud vaja, sest seinapragudest pääses piisavalt valgust tuppa, muldpõrandale olid laotatud magamisasemed. Neil puuduvad hüved, mida olen pidanud Eestis iseenesest mõistetavaks: prügivedu, veevärk, vahel elektergi, rääkimata kvaliteetsest arstiabist või haridusest. Paljud heategevuslikud organisatsioonid töötavad mitmete seesuguste puuduste vähendamise nimel, aga mittetulundussektor selles riigis loomulikult ei õitse. Kohalike kidurad majakesed ei näeks üldse nii heidutavad välja, kui neile ei pakuks kontrasti expatide ehk (enamasti) USA jõukate pensionäride toekad elamud ning mitmed järve äärde rajatud luksuslikud hotellid. Atitlani kallas on ääristatud väikeste külakestega, mille tillukesed keskused on tihkelt täis värvilisi paarikorruselisi kivimaju. Seal peibutavad turiste hipilikud hostelid, kõigile maitsetele rõõmu pakkuvate atmosfääridega baarid, hispaania keele koolid ning vulkaanid.  

Sibulapõld mäeküljel. Kes sisse suumib, näeb töölisi ka.
San Pedro nimelise vulkaani otsa ronisin minagi, hing paelaga kaelas, naksakas giidipoiss ees traavimas. Hispaania keeles äraõpitud sõnad-fraasid nagu “oota”, “aeglasemalt palun” ja “väsinud” kulusid väga marjaks ära. Tõusime ja laskusime tsipa vähem kui kolme tunniga nagu ette nähtud, mis tähendab, et jaksasin ennast mudast mäge mööda ülespoole vinnata, nagu tubli keskmik. Tippu jõudes tundsin ennast iseenda kangelasena. Viimased sada meetrit ületasin end iga sammuga, mis oli väga jõustav. Sama päeva õhtul vaatasin teiselt poolt järve sama vulkaani tipus toimuvat valguse vaatemängu. Tipu ümber kogunevad pilved muutsid pidevalt kuju, sekunditega, ning peegeldasid loojangupäikse lugematuid toone sügavkollasest purpurseni. 
Päeva suurim pingutaja hingeldab ja leemendab San Pedro tipus.
  
Mulle meeldivad suured asjad.
 Üks Floreses kohatud tuttav soovitas mul läbi käia ka Livingstonist, kus pidi toimuma garífuna-muusika festival. Mis on garífuna-muusika? Kindlasti midagi põnevalt rütmikat, trummidega, marimbaga, kannab endas päikesekuuma, ookeanisoola, kapaga sooja kliima muretust ja noaotsatäie kibestumust ammusest orjaajast, mõtlesin ja sattusin elevusse. Kuna Livingston on Honduarse piiri lähedal, võtsingi nõu kuulda ja suundusin Atitlanist idasse, esmalt Rio Dulcesse, kust plaanisin veetaksoga jõge mööda Livingstoni kulgeda. Maateed sellesse linna ei vii, ainuke ühendus on paadiliiklus mööda Rio Dulce jõge. Väikses ja kriminaalses Rio Dulce linnas (autotöökojas mootoriõli ei müüda, aga dollari eest kotikese kanepit ja viieka eest sõrmkübaratäie kolaiini – vabalt) nõustus mu majutajaks olema paadiomanik Pete. Magasin kolm ööd tema paadis, millega ta juba kuus aastat ilma peal liikvel on olnud. Minu kõrval võrkkiiges õõtsus neil öödel ka teine sohvasurfaja ja ilmarändur Stefi Hollandist. 
Mind pandi rooli. (Veel üks veega seotud asi, mida ma kohe teha oskasin, kui proovisin.)
 
 
Kapten ja külalised.
 Pete’ilt saime Stefiga küüti ka Livingstoni. Linnakese elanikkond on peamiselt mustanahaline – nemadki on Aafrika orjade järeltulijad (nagu belizelasedki). Nad kõnelevad katkist ehk lõdvalt suupäraseks väänatud hispaania ja ingliae keele segu, milles on palju slängi ja iseäralikke sõnu, mida hispaania keele oskaja läbi ei hammusta. Stefi sai siiski kõikjal ka hispaania keeles vajalikud jutud räägitud. Muusikafestival osutus aga pettumuseks. Suurel laval rõkkas minu õõvastuseks samasugune kriiskav ja tuututav salsa, nagu igal Guatemala simmanil ning ülikondades moosekantide kõrval hööritasid laval paljaste kannidega lopsakad, pruntishuulelised tantsudaamid. Kohalike jaoks ei ole sellises pildis midagi šokeerivat. (Minu jaoks on hirmus-väga, et ikka selge oleks). Isside kukil istuvad põnnid vaatavad seda seksistlikku šõud ammulisui ja ahmivad seda sisse kui normaalsust. Ennast liibuvaisse latekskleitidesse riietanud üheteistaastased matkivad laval toimuvat ja hõõruvad tagumikke vastu omavanuste nolkide kubemeid. Kogu see sündmus oli halva muusika ja ilutulestikuga kurdistav ning värviliste tuledega pimestav košmaar, mille eest Stefiga tagasi Pete’i paati pagesime, et oma viimane öö rahutul merel mööda saata. Stefi oli enne Guatemalasse tulekut töötanud vabatahtlikuna Roatani saarel Hondurases, kus elab samuti suur hulk sarnase kultuuritaustaga majanduslikes raskustes peresid. Stefi oli mittetulundusühingu poolt rajatud koolis õpetaja ning oskas enam kui kuu pikkuse kogemuse järel rääkida, et laste üleseksualiseeritus on selles kultuuris üsna levinud. See mõjutab lapsi kodus, tänaval ja massimeedia vahendusel ning tagajärjeks on rasedad 14-aastased ja HIV-epideemia täiskasvanute ning laste seas. Samast frustreerivast sümbioosist leiab ka tüdrukute ja naiste alavääristamise ning objektistamise, väga madala haridustaseme ja kitsa silmaringi. Livingstonist viis mind veetakso Puerto Barriose linna ning sealt nõksutasin tuubil täis collectivoga Hondurase piirile. Olin sisenemas riiki, kus asub maailma mõrvapealinn. Riiki, kuhu mul oli palunud mitte minna umbes neli reisil kohatud tuttavat. Ma läksin.   

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s