Hondurasest

Honduras – riik, kust leiab maailma teise mõrvapealinna ja aakrite viisi puutumata loodust (sest ükski turist ei julge seda sinna käppima minna). Mul oli vaja sinna hirmsasti saada, sest seal on väga odav sukelduda. Odavam kõigist teistest Kesk-Ameerika riikidest. Kõige aktiivsem sukeldumine toimub Kariibimeres, Utila ja Roatani saartel. Sinna ma mööda rannikut looklevat maanteed jõuda plaanisingi. Lausa ühe ropsuga: piirilt kibekiiresti sadamalinna ja viimase praami peale, et ainult ei peaks kusagil pikemalt peatuma ega röövi ohvriks langema, mis tundus nii vältimatu. Mu eelhäälestus oli ikka korralikult Hondurase kahjuks kiivas. Peas vasardasid siit-sealt kogutud turvalisus-näpunäited: ära sõida öiste bussidega, ära saabu võõrasse linna pimedas omamata broneeritud ööbimiskohta, ära liigu pimedas üksinda jalgsi. Sõitsin piirilt Puerto Cortési ja otsisin bussi La Ceibasse, kus on praamisadam. Ainus buss selles suunas läks Telasse, poolele teele. Väljas hakkas hämarduma. Jõudsin Telasse kell kaheksa õhtul, mis on siinkandis täiesti öö. Olin üksi ega omanud aimugi kus või kas üldse see tilluke rannalinn oma turiste majutab. Minu õnneks ning hämminguks kobistasid bussist maha veel kaks rändurit Itaaliast. Haakisin nad enda külge (sest mul oli juhuslikult Tela kaart) ning tatsasime läbi unise linna keskuse poole. Kõige rohkem tähelepanu saime tänaval oleskleivailt joodikutelt, kes kõik uskusid, et teavad just seda kõige paremat hostelit. Neist ühe semulik soovitus sünnitas mulle ka kogu mu reisi seikluslikuima hostelikülastuse (mis jäi väga lühikeseks). 

HOSPEDAJE LA CUCARACHA

Põnevik ühes vaatuses

Osades:

Mina

Kaks hilisteismelist itaallast

Hambamulkudega joobes honduralane

Kiitsakas retseptsionist

Üllatuskülaline

Tuba on pime, valgust immitseb vaid uksepragudest. Õhk seisab paigal, linade kopitus levitab oma hapukat aroomi, seinalt kooruv värv prõksatab ning Üllatuskülaline võbistab üht tunnalt. Ta on peatuma jäänud kahest toas olevast voodist suurema alla. Voodid on vanadest mööblijuppidest naeltega kokku löödud. Ühe jala asemele on sokutatud tellis. Madratsitel pole vedrusid, need on täistopitud kotid. Seal vahel elab ka keegi, aga Üllatuskülaline nendega ei seltsi. Koridorist hakkavad kostuma sammud. Üllatuskülalisele tundub, nagu tuleks treppi mööda üles terve sajajalgne. See peatub toaukse taga, võti krigiseb lukuaugus, keeraja kohmitseb, lukk on kiuslik. Hambamulkudega joobes honduralane avab laialt naeratades ukse. “Näete, kõik kolm mahute ära. Kaks ühte ja kolmas teise voodisse.” Kiitsakas retseptsionist poeb ka tuppa ning itsitab närviliselt näruses ruumis ringi vaadates. “Ei-ei, me tahame kahekesi toas olla,” hädaldab Itaalia noormees. Astun ruumi ja heidan umbuskliku pilgu suurele voodile. Samal hetkel tundub Üllatuskülalisele, et väikese voodi all oleks tal hoopis huvitavam oma tundlaid võbistada ning galopeerib turvalise varju alt lõõskavasse lambivalgusse, pruunid tiivad ähvardavalt küütlemas, keset põrandat, minu poole. “Aitäh, lähme ära,” teatan lakooniliselt. “Ah, see,” hüüatab hambamulkudega joodik lustlikult. “Selle pärast ärge küll muretsege.”

Lõpp
Telas leidus veel hosteleid ning minu väljavalitus hoidsid koduputukad omaette. Järgmisel päeval jõudsin lõpuks ka Utilale.  

Praam. Utila paistab.
Unistasin nelja päeva pikkusest sukeldumiskursusest, mille tulemusena oleksin saanud ühe olulise sertifikaadi võrra rikkamaks ning elupäästmise oskuste võrra targemaks. Sealne arst tuvastas mul aga kõrvapõletiku ning sukeldumisel oli järgnevaks kümneks päevaks kriips peal. Antibiootikumid, kõrvatilgad, tasakaaluhäired, pettumus, pisarad. Mu peamine põhjus Hondurasesse minekuks oli välistatud ning kuna mind ootas Nicaraguas sõber Steve, ei saanud ma ka pikemaks Utilale jääda ning ravi lõppu ära oodata. Saarele minek polnud siiski täiesti asjatu. Utilale on kogunenud suur hulk kirglikke sukeldujaid, kes planeerivad teha või juba teevad sel alal karjääri. Leidsin eest omamoodi väikese kogukonna, inimesed keda ei pidanud veenma, et mul pole üldse õudne 40 meetri sügavusele sukelduda või et mul ei teki klaustrofoobiat, kui ma pimedas karstikoopas stalagmiitide vahelt läbi ujun. Nad olid seda ise ka teinud ja me võisime teineteise põlevatesse silmadesse vaadata ning me tundsime seal helkiva elevuse ära.  
Ühe Utila kohviku õu, mis näeb välja nagu Atlantis, mis pole veel vee alla vajunud.
 
Mannetu katsetusena Utilal vähemalt midagigi imetabast kogeda läksin kohaliku merebioloogia uurimiskeskuse laevatuurile, kus õnnestub vahel vaalhaisid näha. Just sel õndsal korral ei näinud me palju muud kui koralle ja papagoikalu. Sain teada, et kui papagoikala sööb kivi ära, siis ta mõmmib selle liivana välja. Osa kariibiliiva on kalasitt, vau.  
Leivapuu viljad. Ma ei saanudki teada, kuidas need maitsevad.
 
Kuna mu esimene öine Hondurase seiklus lõppes nii edukalt, otsustasin ka edasi põnevuse taset hoida ning loobuda kulukast otsebussist (ehk õhukonditsioneeriga shuttle’ist, millega rikkaid turiste igale poole sõidutatakse) ning jõuda Nicaraguasse öise vahepeatusega Tegucigalpas. Käinud Guatemala Citys kujutlesin, et tean, mis mind ees ootab: hall, näkane linn, lakkamatu liiklusvool ning palju viletsaid maju. Eksisin. Tegucigalpa on pilvepõhkujate, klaasist kaubanduskeskuste ning modernsete klubide linn. Kindlasti andis heale muljele palju juurde see, et mu majutaja oli võimalik et linna kuulsaim ilusmees, kes oli ehitanud oma koju lahemuusikute kultuuriklubi ning ta tundis oma kodurajoonis kõiki tegijaid narkomüüjatest poeetideni. “Cheke!” hüüatas ta vasakule ja paremale, kui mööda Teguci hämarat vanalinna quesadilla-käru poole kõmpisime. “See tähendab nagu “check”, et sind on märgatud,” selgitas ta mulle. Ristmikul seisid prostituudid. Kopsakam neist, pikkade sirgete blondide juustega lärmakas leedi, rullis oma kollase miniseeliku üles ning paljastas lähenevale autole tagumiku. “Transud,” kommenteeris mu majutaja. Mul oli mu lühike potisoeng ning seljas sinine vormitu jope ja Kollane Seelik karjus üle tänava hispaania keeles, et ta tahab seda sinist meest (mind). 

Tegucigalpa jättis kustumatult positiivse mulje. Olin veendunud, et lähen sinna esimesel võimalusel tagasi. Ma ei vahetanud piiril isegi neid väheseid lempiire, mis mul üle jäid. Hondurase roimastatistika on õõvastav, aga nagu tihti juhtub, tekitasid riigi inimesed numbrite kõrvale näod, lood, sõpruse, sideme. 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s