Nicaraguast 1

Oli neljas detsember ning astusin Ocotalis bussi pealt maha. Pidin ses paarikümne tuhande elanikuga linnas kohtuma Steve’iga ning temaga koos poolteist nädalat Nicaraguat avastama.

Kes on Steve?
Tundemärgid:

ameeriklane

hilistes viiekümnendates

habetunud

vormist väljas

vesiste silmadega

kentsakas

Taust:

õpetab vabatahtlikuna mehhiko põliselanike naisorganisatsioonis inglise keelt,

on õnnelikus abielus,

harrastab aktifotode pildistamist,

räägib soravalt hispaania keelt,

on heatahtlik, aga pirtsakas

Steve majutas mind Mehhikos, San Cristobal de las Casases. Saime viisakalt läbi ning kui ta tegi ettepaneku pisut aega koos rännata, olin nõus. Detsembri alguseks olin kolm kuud omapead reisinud. Pidev nuputamine, kuhu järgmiseks minna, mida seal teha ja kus ööbida hakkaski just väsitavaks muutuma. Vajasin planeerimispausi ning andsin Steve’ile otsustamises vabad käed. Seepärast seisingi tol detsembripäeval lõõskavas päikeses tolmaval maanteel ning polnd päris kindel, miks pagana pärast oli meil tarvis kohtuda ses kõrvalises väikelinnas, mille kõik tänavad olid räpased ja saginat täis, nagu turg ja ükski pangaautomaat ei andnud mulle JÄLLE raha. Vastus jõudis mulle väga selgelt kohale, kui päev hiljem jalad Cañon de Somoto põhjas voolava jõe jahedasse vette sulpsatasin. Kohaliku giidi juhtimisel sai kanjonis läbida kolme, viie või seitsme kilomeetri pikkuse distantsi. Lõpp-punkti jõudmiseks tuli ümaraks uhutud kaljudel turnida, vees kahlata, ujuda ja mitme meetri kõrguselt vette hüpata. Kõrgeim hüpe oli ca 8-10 meetrit. Seiklusele lisaks pakkus kanjon pidevalt kauneid vaateid.  

Kaasseiklejad vees, puusani ja kaelani.
    
   
Aastatuhandetega ümaraks uhutud kaljunukid.
 

 

Viimase lõigu läbisime paadiga.
  
Ocotalist põristasime kirjuks võõbatud endises USA koolibussis edasi mägedest ümbritsetud Matagalpasse.  

Bussijuht tegi silma.
Oli esmaspäev, kohvimuuseum oli suletud ja mul polnud meelelahutuseks muud teha kui ronida mäe otsa, kuhu oli püstitatud gigantne Neitsi Maarja. Tippu viivale rajale olid paigutatud massiivsed betoonristid piiblistseenidega, mis kujutasid Jeesust Kolgata teel. Poisike, kes ennast teejuhiks pakkus, manitses mind ettevaatlikkusele – rajal olevat üksinda ohtlik. Trampisin lõõtsutades mäetipu poole ning kujutlesin kui irooniline oleks, kui mult röövitaks kaasas olevad tühised kaks tuhat córdobat selle risti all, kus kaks röövlit juba ristil ripuvad. Mind ei tülitanud siiski mitte keegi.  
Betoonrist ja raudaedik.
 
 
Nad tunduvad kuidagi rahulolematud…
 
  
… aga ma oleks ka pahur, kui mu pilti plastämbreile trükitaks. Tabatud plastiktoodete poes.
 
Matagalpa katedraal
 
 
Matagalpa tänav.
  
Matagalpast korjas meid oma maasturisse Nicaragua ameeriklanna, kohaliku mahekohvi istanduse omanik. Auto kastis istus tema turvaja:, kiitsakas, tumedat verd mees jahipüss põlvil. Panime oma pagasi tema kõrvale kasti. “Ärge kottide pärast muretsege, tal on kiired jalad,” teatas senjoora, kui Steve pagasit liiga pikalt kõõritama jäi. “Siin pole tegelikult ohtlik, aga alati tasub ettevaatlik olla,” lisas naine raugel häälel. Sõitsime kruusateel ja püssipära kolksus vastu autot. Järgmised kaks päeva veetsime kohviistanduses, looduse keskel. Vantsisime mööda metsaradu, uudistasime kohvipuude vahel, nägime liblikanukke väga lähedalt ja ahhetasime iga kord, kui terrassilt vaadet imetlema jäime. 
Vavava-vaa-dee!
 
 
Nukud liblikafarmis.
 
Põikasime sisse ka kohalikku šokolaadi mikrovabrikusse, kus tootmist ei toimunud, sest oli riigipüha. Ekskursioonijuht oli miskipärast siiski tööl ja tutvustas meile tühja, puhtaks küüritud tootmisliini. “Selles anumas on tavaliselt vedel, peeneks hõõrutud kakaosegu,” selgitas ta krapsakalt. Kujutlesin, kuidas ma suure lusika potti pistaks ja lurinal mõrkjat segu lonksaks. “Oh saatus, miks nörritad sa mind nii?” ahastasin hääletult ja nuusutasin õhus heljuvat magusat aroomi, mis ei leevendanud šokolaadinälga. 

  Meie reisi viimaseks sihtpunktiks oli Ometepe – kahest vulkaanist, Madérasest ja Concepcionist Nicaragua järve keskele tekkinud saar. Sel väiksel maatükikesel käib elu palju rahulikumas tempos ja lihtsamal viisil kui neis linnades, kus enne peatusime. Asustus on hõre, teedel liigub sama palju hobusekronusid kui autosid ja öösel on kõik tähed näha, sest kunstlikke valgusallikaid pole segamas. Hoidsime saare lõunaossa, kust leiab sealse ainsa (tuhakarva) liivaranna, aga ka selge mageveeallika, mis oli jällegi betoonkallastega basseiniks ehitatud, et turistidel ikka tsiviliseeritum tunne oleks. Matkasime ka Madérase vulkaani nõlval kohiseva kose äärde (ja ma pelgasin, et Steve annab juba pärast esimest mäkketõusu kilomeetrit otsad). Rentisin jalgratta uljas lootuses saare põhjaosaga paremini tutvust teha. Pärast kümmet kilomeetrit väntamist pidin ise otsad andma. Vulkaaniline maastik polnud minusugusele linnaratturile. Kaotasin kõvasti kaloreid, aga eriti midagi avastada ei jaksanud.  

Ometepe ainuke liivarand
Kosk Madérase vulkaani küljel

Päikeses kuivasid kohvioad ja punased oad. Tunnike hiljem maiustasid nende kallal kodupardid
Neli päeva saarel tundusid, nagu puhkus mu senisest puhkusest. Selmet tusaselt taga otsida odavaid sööklaid, kus teataks, mida tähendab “vegetariana”, sain kohaliku taimetoidurestorani püsikliendiks. Lisaks eelistas Steve sõita kõikjale taksoga, mis tähendas, et polnud vaja kogu aeg busside peale joosta või collectivo-juhtidele varvaste ja küünarnukkide abil selgeks teha, kuhu ma minna tahan ja et ma tahaks maksta pileti eest sama palju kui kohalikud, mitte gringod. Kuid peagi saabus päev, kui pidin sellest mugavuse muinasjutust välja kolima. Lehvitasin Steve’i praamile, võtsin lähimas hostelis seitsme dollari eest voodi ning hakkasin vaimu kolme nädala pikkuseks vabatahtlikutööks ette valmistama. 

Jätkub. 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s