Sellest, mis on praegu ja Nicaraguast 2

Eetris on pikalt vaikus olnud, jutt ei taha minust kuidagi välja tulla. Blogijärg on alles vanas aastas ja Nicaraguas, aga ma ise olen juba Panamal. Kirjutan siis pisut sellest, millega toimetan praegu ning jätkan sellega, mis Nicaraguas edasi sai.

Töötan juba peaaegu nädal aega vabatahtlikuna Santa Catalina kalurikülas asuvas Panama Dive Centeris. Külast poolteise tunni meresõidu kaugusel asub Coiba saar ja looduskaitseala, mis hõlmab nii saart kui veekeskkonda. Mitut liiki haidest ja paljudest muudest elukatest kihav kaitseala ongi põhjus miks 300 elanikuga külas on neli sukeldumiskeskust. Neist ühesse tulin tööle mina – palgata, aga vastutasuks saan peavarju, tasuta sukelduda ja kasuliku töökogemuse. Sest, ahjaa, ma tahan sukeldujaks saada, selles valdkonnas töötada, ja praegune kogemus keskuses on üks oluline samm selle eesmärgi suunas. Sukeldunud ma siin veel ei ole, sest mul on viimase nelja kuu jooksul kolmandat korda kõrvapõletik. See on taandumas ja külastan paari päeva pärast ka spetsialisti, kes loodetavasti kummutab mu hirmu, et mu kõrvad ongi ainult maa peal tarvitamiseks ja peaksin sukeldujakarjääri unustama. Kui nii peaks minema, siis ma küll ei tea, kes maailma ookeanid sellest ökokatastroofist päästab, mis neid ülekalastamise ja saastatuse pärast ähvardab (sest mina kavatsen seda muidu teha, eks). Maismaal veedan seni aega sukeldumiskeskuse põrandate pühkimise, varustuse hooldamise ja paberite määrimisega. Samuti avastan Santa Catalina ümbrust,  eksperimenteerin veganitoitudega (kuidas valmistada head süüa, kui poest isegi sojapiima ei saa, muudest taimseist alternatiividest rääkimata)  ja semmin ühe üle ootuste imelise uruguailasega. Teadmiseks kõigile, kes imestavad, kuidas ma küll seda tähtajata puhkust finantseerin: raha sai otsa. 450-dollarine tervisekindlustusmakse ja 100-dollarine arstivisiit imasid mu konto nii kriitilisse seisu, et viisin ellu iga 29-aastase märja unenäo ja palusin vanematelt abi. Säärane õnnis y-generatsiooni kakuke olen.

Vaade kajakist Santa Catalina saarele (kaluriküla nimekaimule).

Ajas tagasi. Nicaraguas lahkusin Ometepe vulkaanisaarelt ning sõitsin Granadasse, kus olin lubanud 3 nädalat vabatahtlik kokk olla. Nicaragua on hirmus odav riik. Valge naissoost seljakotirändurina õnnestus mul näiteks kokku leppida 20-minutine taksosõit 1 dollari eest. (Jep, valge keskealine ratastel kohvriga onkel maksaks rohkem.) Bussisõidud väikelinnade vahel maksid veel väiksemat nätsuraha, aga bussid olid ka enamasti tuubil täis ja alatihti pidin oma 12-kilost seljakotti põlvedel hoidma ning taluma kellegi küünarnukki oma õlal. Granadas tervitas mind esmalt räpane turutänav, siis lehkav peaväljak.

Kookosvee müüja ja tema kolm sõpra.

Peaväljaku restoranis müüdav gallo pinto ehk üle praetud keedetud mustad oad riisiga ning tšilline kapsasalat oli soodne (2 €) ja maitsev.

Keedetud yukajuur kapsasalatiga. Banaanilehe peal, et taldrikut pesema ei peaks.

Nicaraguas söömas käies oligi mu ainuke toit gallo pinto, toorsalat ning õnne korral ka praetud plantaan – banaani purakam, vähemagus sõsar. Teiste köögiviljadega ei vaevunud kohalikud midagi ette võtma. Ökokohviistanduse maadami sõnul loobivadki kohalikud köögivilju ainult kanasupi sisse lisandiks, miskit loovamat neil pähe ei tule. Minu vitamiinipõud oli aga lõppemas, sest vabatahtlik töö restoranis Café de los Sueños tähendas ka ligipääsu lookas külmikuriiulitele. Minu koduks sai voodiga kapitagune restorani teisel korrusel. Mu tööülesanded olid ulmelised: jälgida köögi tööd ning välja töötada viisid selle tõhustamiseks, välja töötada vegantoitude retseptid päevamenüü jaoks, välja töötada vegan magustoitude retsepte menüüsse lisamiseks. Katsusin neid ootusi täita, seejuures ka niisama köögis 6 tundi päevas, 5 päeva nädalas töötades. Püüe kukkus aga haledalt läbi, sest restorani kaks omanikku, kes olid muidu väga armsad inimesed, polnud huvitatud vähimastki tiimitööst retseptide arendamisel,  ei hankinud ühtki toorainet, mida katsetamiseks vajasin, ei pannud töösse päevatoitude projekti ning teatasid lõpuks üldse, et nad polegi päris kindlad, kas neid taimetoidusööjad neil piisavalt palju käibki. Mind see just üleliia ei morjendanud. Jah, olin asjatult vorpinud kolme sorti vegan hamburgereid, ahjuköögivilju ja kaks plaaditäit vegan browniet, aga vähemast sain neid kõiki ise süüa. Olid imemaitsvad.

Café de los Sueñose interjöör.
Café de los Sueñose interjöör.
Café de los Sueñose interjöör.

Vabadel hommikutel võtsin kohaliku õpetaja juures hispaania keele tunde ning vabadel päevadel käisin lähedalasuvaid vaatamisväärsusi kaemas.

Mombacho purskab väävlisuitsu.
Apoyo kraatrijärv, kus elab neli kalaliiki, mida ei leidu kusagil mujal maailmas.
Käisin neid kalakesi kaemas!
Nicaragua järves asuva Ahvisaare rasvunud elanik, keda giidid küpsistega toidavad. Puuviljalõigud põlatakse ära, ahvid loobivad need pettunult vette.

Nigela toidu ja paukuva tralliga jõulupeo kohta tegin juba postituse. Aastavahetust aitas ära saata armas sõber Eva, kes otsustas üsna spontaanselt mulle Hispaaniast külla sõita. Enne keskööd luusisime Granada rahvarohkel peatänaval, kus lõugas cumbia (muusika, mille kõik pinisevad lood kõlavad täpselt ühte moodi) ja kõigi baaride kõik lauad olid täis.

Aasta oli uus ja tuju oli hea.

Pärast kesköist ilutulestikku tantsisime klubis, kus kõik kokteilid olid tasuta, aga kogu kange alkohol oli esmalt veega lahjendatud vahekorras üks viiele. Aasta kolmandal päeval pakkisin oma kapitagused asjad taas seljakotti ning asusime Evaga teele Costa Rica poole, mida pidasin sel hetkel veel oma reisiteekonna viimaseks riigiks.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s